Astronoomia

Euroopa Kosmoseagentuur on sündinud

Euroopa Kosmoseagentuur on sündinud

1960. aasta detsembris otsustasid mõned Euroopa teadlased moodustada komisjoni, et edendada kosmoseuuringuid Euroopas. Sellest sai alguse Euroopa Kosmoseuuringute Organisatsioon (ESRO), organisatsioon, mille tegevus oleks seotud satelliitide arendamisega.

Peaaegu samal perioodil soovisid mõned Euroopa valitsused alustada tegevust satelliiditranspordi valdkonnas. Selle tulemusel sündis teine ​​organisatsioon, Euroopa Kosmosesõidukite Käivitusarenduse Organisatsioon (ELDO), mille peamine eesmärk oli välja töötada suure vedaja Euroopa projekt.

Need kaks organisatsiooni asusid tegutsema 1964. aasta alguses. ELDO tõi kokku Lääne-Euroopa Liidu liikmesriigid ja Austraalia ning muud Euroopa riigid, näiteks Hispaania ja Taani, kuid neutraalsed riigid, nagu Šveits ja Rootsi, jäeti välja. ESRO rühmitas kõik Lääne-Euroopa riigid ümber väheste ja ebaoluliste eranditega.

Esimestel tegevusaastatel (1966–68) viis ESRO läbi investeerimisprogrammi laborite, uurimiskeskuste, juhtimiskeskuste jne varustamiseks. Nii tekkis kaks suurt tehnilist asutust. Ühelt poolt ESTEC (Euroopa kosmoseuuringute ja tehnoloogia keskus) Noordwijkis, Hollandis, mis vastutaks Euroopa tööstuse ehitatud satelliitide ja kosmosesõidukite uurimise, arendamise ja juhtimise eest. Teisalt vastutas Saksamaal Darmstadtis asuv ESOC (Euroopa Kosmoseoperatsioonide Keskus) orbiidil olevate satelliitide töö kontrollimise eest.

Samal perioodil arendas ESRO Euroopa teadusringkondade abiga välja oma esimesed teaduslikud satelliidid: ESRO II (missioon: kosmilised kiired ja päikese röntgenikiirgus), ESRO I (ionosfäär ja polaaraurod) ja HEOS A1 ( päikesetuul ja planeetidevaheline ruum), mille käivitasid Ameerika vedajad: Scout ja Thor-Delta.

1968. aasta lõpus oli ESRO-l orbiidil 3 satelliiti ja 22 käimasolevat eksperimenti, mis toimisid organisatsiooni kvalifikatsioonitestina. Siiski oli olnud raskusi. Eelarve kärpimine sundis ESRO-d tühistama kaks suurimat kavandatud missiooni (suur orbiidi astronoomiline vaatluskeskus ja komeedi missioon) ja satelliidiprojekti TD2.

Teisest küljest saab TD1-st ESRO esimene valikuline kosmoseprojekt ja see koosneb satelliidist ultraviolettkiirte uurimiseks. Üks lahendus, st liikmesriikide vabatahtlik projektides osalemine, saab hiljem üheks aluseks, millest ESA välja tuleks.

1970. aastate lõpus jõudis ESRO järeldusele: esitage tõendid tehnoloogilise küpsuse kohta, hoolitsedes rohkem praktilise külje eest kui teadlane. See tekitas Euroopas teatavat segadust kosmosekoostöös: mõned ESRO liikmesriigid ei soovinud uusi projekte rahastada.

Kohale tuli kutsuda ESRO nõukogu president professor Puppi, kes püüdis lahendust saavutada kompromissiga. Pärast põhjalikku arutelu kohtusid nende ettepanekud 1971. aasta üldkokkuleppena - ettepanekute paketiga, mis võeti ühehäälselt vastu.

See tava võeti kasutusele ka 1973. aastal, mil ülemaailmse lepinguga käivitati kolm uut projekti: (Spacelab, Ariane ja Marots (mereside satelliit). Ka sel aastal tehti põhjalik otsus kosmosealase koostöö tulevik Euroopas: luua ühtne Euroopa Kosmoseagentuur (ESA).

◄ Eelmine
Shuttle'i esimene lend